Sillapää lossi park on meie kujundatud maastiku pärisosa. Vaatamata sellele, et Eestis on loendatud üle tuhande erineva funktsiooniga pargi, ei ole enamus neist parkidest suuremale üldsusele nime poolest tuttav. Meie park on aga suhteliselt hästi tuntud, millest annavad märku nii erinevad publikatsioonid kui ka arvukad külastajategrupid, kes varakevadest hilissügiseni pargiteid tallates elamusi otsivad.Mille poolest on siis meie park eriline, et ikka ja jälle külastajaid siia toob? Alustama peab pargi asukohast. Vanade parkide asukoha valikul on olnud üheks määravaks teguriks veekogu olemasolu või viimase lähedus rajatavale pargile. Park asub poolsaarel ja on ühelt poolt piiratud Võhandu jõe ning teiselt poolt Räpina paisjärvega.
Sillapää lossi pargi fauna
Räpinga pargis võib kohata paljusid linnuliike (ligikaudu 60 liiki). Osad neist pesitsevad pargis, osad peatuvas seal läbirändel. Samuti on pargis märgatud mitmeid imetajaid.
Eestis esineb 12 liiki nahkhiiri, neist 7 liiki on esinadatud Räpina pargis (Eestimaa Looduse Fondi nahkhiireprojekti juhi Lauri Lutsari andmetel):
1. Tiigilendlane Myotis dasycneme
2. Veelendlane Myotis daubentonii
3. Nattereri lendlane Myotis nattereri
4. Pargi-nahkhiir Pipistrellus nathusii
5. Põhja-nahkhiir Eptesicus nilssonii
6. Suurvidevlane Nyctalus noctula
7. Pruun-suurkõrv Plecotus auritus
Räpinas, pargi läheduses, on vaadeldud ka kääbus-nahkhiirt (Pipistrellus pipistrellus), kes on Eestis haruldane.
Palusime nahkhiire-eksperdil Lauri Lutsaril vastata mõnele küsimusele:
1. Milles seisneb Räpina pargi tähtsus nahkhiirte suvise elupaigana?
Lauri: Räpina park on teadaolevalt üks paremaid nahkhiirte suviseid elupaiku Eestis. Sellel on mitmeid põhjusi. Park on ökoloogiliselt mitmekesine ja seejuures küllalt suure pindalaga. Umbes pool pargist on vanade puudega metsapark, kuid selle läheduses on ka hõredamat puistut, pargilagendikke ja suur veekogu. See elupaikade mitmekesisus, aga eriti veekogu olemasolu, kindlustab nahkhiirte toiduks kõlbavate putukate rohkuse. Nahkhiirtele on väga oluline ka varjepaikadeks sobivate õõnsuste ja lõhedega pärnade rohkus pargi metsikumas osas. See kõik kokku teeb Räpina pargi sobivaks paljudele nahkhiireliikidele, ka haruldastele. Võib kindlalt väita, et Räpina park on nahkhiirte jaoks sarnane põlismetsa-elupaigaga, kus meie nahkhiired on evolutsiooni käigus kohastunud kõige paremini hakkama saama. Ilmselt on praegune metsapark kujundatud rohkem kui 200 a. tagasi jõekäärus kasvanud põlisest laialehiste puudega segametsast. Nii on kirjutanud 1963. a. “Eesti Looduses” Adolf Vaigla, viidates rahvapärimusele. Sellise Võhandu jõekäärus kasvanud metsa asukad olid juba muiste kindlasti ka nahkhiired. Metsa pargiks kujundamine ilmselt päästis nahkhiirte elupaiga kirve alla minemast. Praegu ongi Eestis mõisapargid jäänud nahkhiirtele paigaks, kus edasi kesta. Üksikutest põlismetsalaikudest rabasaartel ja looduskaitsealadel selleks ei piisaks.
2. Mis võivad Räpina pargis nahkhiiri ohustada ja kuidas saab seda vältida?
Lauri: Nahkhiiri ohustame eelkõige meie ise oma toimingutega neid häirides või nende elutingimusi halvendades. Tihti tehakse seda lihtsalt teadmatusest, mistõttu on ülioluline jagada teavet nahkhiirte kaitsest. Selleks annavad hea võimaluse Räpina Aianduskooli õppeprogrammid, aga miks ka mitte infotahvlid Räpina pargis või ekskursioonid parki giidi juhendamisel. Heades elupaikades kogunevad nahkhiirte emasloomad suvel
poegimiskolooniatesse, kus võib koos olla mitmeid kümneid või isegi sadu loomi. Sellise koloonia varjepaiga hävimine või nahkhiirte elutingimuste järsk muutmine seab ohtu korraga palju isendeid, mis võib avaldada olulist mõju tervele populatsioonile. Populatsioon taastub tagasilöökidest raskelt, sest nahkhiired on aeglasse sigimisega loomad. Aastas on emasel nahkhiirel tavaliselt üks või kaks järglast, olenevalt liigist. Nahkhiirtele on ohtlik puude raiumine (eriti soojal aastaajal), paisjärve veetaseme muutmine ja kunstliku valgustuse paigutamine varjepaikade lähedusse. On väga oluline, et selliste tööde planeerijad küsivad nõu nahkhiirte asjatundjatelt.
3. Kuidas läheb nahkhiirtel Räpinas üldse?
Lauri: Räpina pargis toimub alates 1994. a. nahkhiirte riiklik seire. Kuigi seiratud on lühikest aega võrreldes nahkhiirte elueaga looduses (üle 20 aasta) ja üks loendus suve jooksul ei anna teab kui palju andmeid, on täiesti selge, et Räpina park on üks parematest nahkhiirte suvistest elupaikadest Eestis. Seni on Räpina pargis tehtud kindlaks 7 nahkhiireliigi esinemine, kaheksandat liiki on vaadeldud pargi läheduses. Võrdluseks – Eestis on üldse teada 12 nahkhiireliigi esinemine. Nahkhiirtele mõjus halvasti mitmekümne puu raiumine 2002/2003. a. talvel, mille tõttu kadus pargi-nahkhiirte poegimiskoloonia. Sellistest negatiivsetest näidetest tuleb aga õppida. Suured tänud siinkohal pargi aednikule Helve Eesmaale, kes on seisnud Räpina pargi nahkhiiresõbraliku majandamise eest ja tutvustanud Räpina Aianduskoolis vastavaid seisukohti. Vana mõisapargi majandamisel kehtib rahvatarkus: üheksa korda mõõda, üks kord lõika!
Räpina pargis nähtud lindude ja loomade nimekiri.